Ühepäevane sessioon spordiprofessionaaliga

Kiire liikumise külmutamine võib tunduda üsna heidutav katsumus, kui olete fotograafias alles algaja. Kuidas kaamerat õigesti seadistada? Kuidas objektiivi teravustada? Millised tehnikad annavad kristallselge tulemuse?

Noor fotograaf ja spordientusiast Deborah Prantsusmaalt Lyonist tahtis innukalt oma küsimustele vastuseid.

„Mul on teravustamise ja kadreerimisega tõsiseid raskusi,“ seletas ta. „Ma tahan õppida õigeid tehnikaid subjekti teravana hoidmiseks ja tegevuse jäädvustamiseks ideaalse nurga valimist.“

Aitamaks Deborah’l oma spordifotograafiaoskusi lihvida, viisime ta kokku Canoni saadiku ja mägirattasõidu fotograafi Jean-baptiste Liautardiga (Jb), kellega veedeti trikirohke fotoseanss Prantsuse mägiratta pargisõidusportlase Jéremy Berthier’ga.

Tavaliselt kasutab Jb pildistamiseks kaamerat Canon EOS R5, kuid tõestamaks, et professionaalse kvaliteediga piltide tegemiseks ei ole tingimata vaja professionaalseid tarvikuid, anti neile kaamera Canon EOS RP ja objektiiv Canon RF 35mm F1.8 Macro IS STM.

Lugege lähemalt, kuidas Deborah väljakutsega hakkama sai ja millised on Jb nõuanded tegevuse jäädvustamiseks.

„Kui teie kaamera ei saa teha väga kiiret sarivõtet, peate päästikut täpselt õigel hetkel vajutama,“ ütles Jb. „Siinkohal on väga palju abi sellest, kui spordialast üht-teist teate. Rääkige asjad ratturiga läbi ja arutage, milliseid trikke ta teeb, kui kõrgele hüppab ning millise nurga alt tema arvates tegevus kõige parem võiks välja näha.“

Deborah nõustub: „Jb seletas, kui oluline on suhelda inimestega, kellega töötame, et üksteise ootustega kursis olla. Minu jaoks oli sessiooni kõige raskem osa subjekti kiirusega hakkama saamine. Sain sellest üle, kui analüüsisin Jeremy harjutussõite, et oskaksin järgmisel katsel päästiku vabastamiseks õiget hetke paremini ette näha.“

Ärge unustage ka kaamera tehnoloogiat enda kasuks pöörata. Subjektiga suhtlemise ühendamine kaamera kõige kiirema võtterežiimiga annavad teile parima võimaluse selle hetke jäädvustamiseks, mil kõik elemendid joonduvad üheks ülimaks tegevusfotoks. „Paindlikkus teha sarivõte, mida sportlasega parima kaadri valimiseks jagada, on väga oluline, kuna positsioon ja tegevus peavad olema ideaalsed mõlemal pool kaamerat asuvate inimeste meelest,“ selgitas Jb.

Kuigi te ei saa kontrollida ilma, ei tohiks te sessiooni ühtegi muud aspekti juhuse hooleks jätta,“ ütles Jb. „Proovige probleeme ette näha ja võimalikult palju asju enda kontrolli all hoida. Näiteks oli sellele sessioonile eelnenud päevadel üsna tugevalt sadanud, mistõttu oli ühe rambi äär liiga pehmeks muutunud. Probleemi lahendamiseks kaevasime rambi ääre sisse augu ja tegime sinna lõkke, et muld paari tunniga ära kuivaks.“

Üks üpris hästi kontrollitav kiirete spordialade pildistamise aspekt on ratturi riietus. „Valige värvid, mis sobituvad või lisavad kontrasti. Kui taust on näiteks roheline, võite valida punased või valged riided, et rattur hästi välja paistaks.“

Õige säriaja valimine oli selle sessiooni juures ülitähtis. „Mägirattasõit on ilmselt üks kiireimaid spordialasid, mida pildistada,“ ütles Jb. „Rattad pöörlevad nii kiiresti, et aeglasema säriajaga, kui 1/800 s, on keeruline kodaraid selgelt jäädvustada. Kui on piisavalt valgust, soovitaksin miinimumiks 1/1000 s.“

Nii kiire säriaeg võib kehvemates valgustingimustes probleemiks osutuda, kuid laia maksimaalse avaga n-ö kiire objektiivi kasutamine, näiteks Canon RF 35mm F1.8 Macro IS STM, annab suurema tegutsemisvabaduse. „Ilmselt peate ava ja ISO-ga paindlikult ümber käima, et saavutada kiire säriajaga õige säritus,“ selgitas Jb. „Mõnikord ei pruugi te nõrga valguse korral tahta maksimaalse avaga pildistada, et esiplaan jääks veidi vähem hägune. Sel juhul võimaldab ISO suurendamine teil ikkagi tegevust külmutada.“

Sellele vaatamata soovitab Jb hoida ISO võimalikult väiksena, et tagada parim pildikvaliteet, mistõttu alustas Deborah ISO 100-ga. „Seejärel valisin kiire säriaja,“ selgitas ta. „Ning reguleerisin ava ja ISO-t, et saavutada soovitud säritus.“

Kiirelt liikuva sportlase fookusesse saamine on üks peamisi spordifotograafia väljakutseid. Jb annab nõu, et kuigi kiire automaatteravustamisega kaamera on liikumise jäädvustamiseks sageli hindamatu, võib käsitsi teravustamisele lülitumine anda ühtlasema tulemuse, kui pildistate etteaimatavat ja korratavat sporditrikki.

„Kui tunnete seda spordiala ja teate täpselt, millal on rattur triki kõrgpunktis, võite objektiivi juba enne käsitsi sellesse punkti teravustada,“ ütles ta. „Lihtsuse mõttes paluge tal positsioonile seista, selle koha alla, kus trikk sooritatakse, ning suurendage reaalajas vaate pilti kümnekordseks, et teda õigesti teravustada.“ Kui kaamera jääb sama nurga alla, ei tohiks tegevuse ja objektiivi vaheline fookuskaugus muutuda, mistõttu teravustamist see ei mõjuta. Samas, kui kaamera kallutatakse ülespoole, fookuskaugus muutub, mis, kui väljasügavus on piisavalt madal, ajab ka fookuse paigast.

„Kui tegevus on ootamatu, nagu ta allamäge rattasõidu puhul kipub olema, kasutaksin kindlasti hoopis servo-automaatteravustamist.“

Deborah’ sõnul pidi ta mitu korda proovima tagamaks, et fotod oleksid hästi teravustatud, kuna ta ei olnud selle tehnikaga harjunud. „Enne tegevust seadsin automaatteravustamise objektile, mis oli samal kaugusel, kui eeldasin Jéremyd triki kõrgpunktis olevat, misjärel lülitusin käsitsi teravustamisele, et see püsiks paigal,“ selgitas ta.

Jb õpetas Deborah’le kiire mõtlemise olulisust, kui kõik ei lähe päris plaanipäraselt. „Selgitasin, et mulle meeldib jätta oma piltide esiplaanile mõningaid detaile, nagu oksi või lehti, kuna need annavad pildile sügavust ja kolmemõõtmelisust,“ selgitas ta. „Tahtsin pildistada läbi rohu, kuid see oli üpris madal ja hüpetele ette jääv aed oleks vaate madala nurga alt blokeerinud. Sellest mööda pääsemiseks kitkusime lihtsalt peotäie rohtu ja hoidsime seda objektiivi ees.“

Deborah’ jaoks oli see tehnika uus. „Muru või puude kasutamine ebasoovitavate detailide peitmiseks või parema kompositsiooni loomiseks oli niivõrd enesestmõistetav asi, kuid ma ei olnud seda siiani kunagi proovinud,“ selgitas ta. „Jb julgustas mind proovima kõiki kohti ideaalse nurga leidmiseks – ja mitte loota hiljem pilditöötluse abil sohki teha, vaid kasutada ja muuta keskkonda enne pildistamist nii palju kui võimalik.“

Deborah sai seansil saagiks mitu hämmastavat spordipilti ja loodetavasti aitavad Jb nõuanded ka teil trikifotosid teha.

Viige oma tegevusfotograafia järgmisele tasemele Jb veelgi kõrgema taseme nõuannetega*.

*Võimalik lugeda ainult valitud keeltes.



Autor: Marcus Hawkins